Ma ei saa ka siiski teadlasena vait olla selle lahvatanud pere sihtkapitali skandaali vaates. Miks? Sest see on räige hoop kogu teadlaskonna usaldusväärsusele.
Teaduse üheks alusprintsiibiks on see, et tulemused oleks usaldusväärsed, korratavad ja falsifitseeritavad. Teadlaskond on ka üks enim usaldatud ühiskonna elemente populatsiooni poolt ja seda õigustatult kuna üldiselt suudavad teadlased hoida oma kallutatust kontrolli all – kas siis siseselt või siis kogukonnana teostades enesekontrolli ja regulatsiooni.
Selle üheks osaks on protseduurika kuidas uuringuid läbi viiakse, milliseid norme ja eetikakoodekseid peab järgima ning üldjuhul on need vägagi ranged. Näitena kasvõi olukord mida Tuul Sepp tõi välja ühest oma uurimisreisist, kus tema pidi kalasid ettevaatlikult tõstma ühest kohast teise samas kui kõrval kalurid neid loopisid. Ehk siis tihti kehtivad teadlastele rangemad reeglid ja seda just seetõttu, et tagada teadusliku uuringu integriteet ja eetiline käitumine kõrgeimal tasemel.
Nüüd konkreetses uuringus, mille sisu Margit Sutrop põhjalikumalt analüüsis küsitakse ikka VÄGA delikaatseid andmeid ja suunatult poliitilise agenda täitmiseks nagu on tänaseks välja tulnud Ronald Liive kaudu (Riina Solmani poolt ministrina tehtud leping, mille alusel neli uuringut on tellitud ja mille jaoks sahkerdades andmeid hangitakse). Ka küsimused olid selgelt suunatud, kallutatud ja poliitiliste/religioossete veendumustega. Hullemgi veel, need uuringud on longituuduuringud ehk väga pikaajalise andmete hoiustamisega ja seega ka lekke riskidega.
Selle juures on väga palju probleeme. Esiteks ignoreeriti täiesti igasuguseid eetikareegleid ootamata eetikakomitee nõusolekut (taotlus esitati aga seda pidi hakatama mentlema alles 21.08, enam seda kindlasti ei tehta). Teiseks astus Eamets üle kõigist piiridest ja sõlmis teadlikult ebaseadusliku lepingu (jättis selle registreerimata ehk tegevust oli vägagi teadlik), et andmed kätte saada ülikooli nimel ja SA-le edasi anda. Olemata jurist ei oska ma täpselt klassifitseerida kui raske rikkumine see on, aga tunnetuslikult ma arvaks, et siin ei ole küsimus kas Eamets peaks tagasi astuma või saama vallandatud, vaid küsimus on, et kas menetlus on kriminaalkorras või mitte.
Teadlaskonna reaktsioon on ka adekvaatne suuresti olnud. Kõik me oleme süsteemis sees ja teame mida on vaja teha, et korrektselt asju teha ja seda integriteeti säilitada ja tagada. Ja seetõttu on ka teadlaskonna enda poolne hukkamõist selge, kuna selle usalduse tagab ka see, et me ise koheselt osundame sellele kui reegleid rikutakse.
Mis mind isiklikult häirib on see, et Teaduste Akadeemia on olnud vastu teaduse hea tava allkirjastamisele ja TA president Soomere olles antud SA nõukogus täiega keerutas lihtsalt intervjuus ja jättis tegelikult KÕIGE OLULISEMA küsimuse, et kas see oli eetiline vastamata ja pigem õigustas, et neid küsimusi on vaja küsida. See tekitab vähemalt minus küll küsimuse millisele eetikakoodeksile tema allub ja kas sellise teaduseetika normide ignoreerimisega isik saab olla nagu ta ise ütleb “kuivõrd ma tahaksin akadeemia juhina olla Eesti teaduse suur pealik”. Vabandust, kuid sellise eetika tunnetusega “suur pealik” ilmselgelt ei saa kuidagi teadust representeerida.