- Teadmistepõhise ja innovaatilise majanduse loomine vajab tarku ja haritud noori.
- Eriti kriitiline on meie koolides seis loodusteaduslike ainete ja matemaatikaõpetajatega.
- Kitsa ja laia matemaatika tulek on matemaatika tippude arvu oluliselt vähendanud.
Me ei saa kõiki talente sisse importida. Meil on vaja inspireerida ka oma lapsi teadmiste teekonda valima, et seeläbi jõuda rikkama riigini, mis on võimeline pakkuma ka häid sotsiaalseid hüvesid, kirjutab tuumafüüsik ja KBFI vanemteadur Mario Kadastik (Reformierakond).
Eesti kiire tõus peale nõukogude ikkest vabanemist põhineb osaliselt meie digitiigri tugevatel hüpetel. Me rajasime hea baasi, olemaks innovaatiline ja teadmisi väärtustav ühiskond. Digihüpe tõesti mõjus ning meie startup-kultuur on legendaarne, nn «Eesti maffia» termini teke või siis Euroopa Ränioruks kutsumine. Aga kaua me saame seda jätkata?
Selle teadmistepõhise ja innovaatilise uue majanduse loomine vajab tarku ja haritud noori. Ja enim on selleks vaja nende noorte loodusteaduslike teadmiste ja loogilise/analüütilise mõtlemise arendamist. See on enamuses töö loodusteaduste õpetajatele põhikooli lõpus ja gümnaasiumis: füüsika, keemia, matemaatika õpetajatele.
Neid on meil aga vähe. OSKA hariduse ja teaduse uuringuaruandes nenditakse, et eriti kriitiline on koolides seis loodusteaduslike ainete ja matemaatikaõpetajatega – iga viies matemaatika-, keemia-, geograafia- ja bioloogiaõpetaja on vähemalt 60 aastat vana ning füüsikaõpetajatest on selles vanuses juba iga neljas. Järelkasv aga ei kata meil seda vananevat õpetajaskonda ära.
Kahjuks aga on ülikoolid püsivalt kurtnud, et nad võtaks küll, aga tase on olnud järjest langevas trendis.
Miks meil siis on liiga vähe loodusteaduste õpetajaid? Eks põhjuseid on mitmeid. Õpetajaamet on keerukas, teema tuleb suuta teha õpilasele huvitavaks, samal ajal hallates klassiruumi ja pöörates individuaalset tähelepanu iga õpilase individuaalsetele annetele või muredele. Siia juurde lisandub stress, mis uuel õpetajal tuleneb ainete esmasest esitamisest ja enesekehtestamise võimest.
Aga see mure on kõigi ainete õpetajatel ning sellega tegelemiseks on juba erinevad meetmed kasutusel, nagu näiteks uute õpetajate puhul väiksema koormuse lugemine täiskoormuseks, et anda neile aega ja võimalust keskkonnaga kohaneda ja materjale ette valmistada.
Kindlasti on probleemiks palk. Jah, õpetajate palk on nüüd mitmed aastad järjest tõusnud ja esimest korda sel aastal jõuab üle 2000 euro bruto, kuid inseneeria valdkonna erasektori palgad on tulenevalt suurest nõudlusest oluliselt kõrgemad.
Selliste palgakääride juures on äärmiselt raske meelitada talente õpetama mõneti keerukamaid aineid. Leian, et analoogselt Ida-Viru venekeelses koolis eesti keele õpetajatele tehtud diferentseeritud palgale võiks teha diferentseeritud palga ka loodusteaduste õpetajatele, et neid kääre erasektoriga vähendada.
Matemaatika, füüsika ja keemia ei ole ained, kus lihtsalt info pähe tuupimisega ainet omandatakse. Seal on oluline luua ja arendada seoste nägemist ja loogilise analüüsi oskust.
Füüsika üheks peamiseks eesmärgiks ei ole mitte Ohmi seaduse päheõppimine ja une pealt ette vuristamine, vaid võime probleemi olemust näha, seda osadeks võtta ja ositi lahendada. Oluline on üldistuse ja analüüsi võime, mitte tabelkujul ette antud ülesandes mehaaniline numbrite kirjutamine.
Ma arvan, et me peaksime selle ümber vaatama ja sellisel kujul see kitsas ja lai matemaatika ei tööta.
Selleks, et meil saaks endiselt areneda tark majandus ja et meil oleks jätkuvalt innovaatilise riigi kuvand, on meil vaja järjest enam kasvatada just inseneeria ja loodusteaduste valdkonna vastuvõttu ülikoolis. Kahjuks aga on ülikoolid püsivalt kurtnud, et nad võtaks küll, aga tase on olnud järjest langevas trendis.
Kitsa ja laia matemaatika tulek on kahjuks matemaatika tippude arvu oluliselt vähendanud, kuna rohkem valitakse baasmatemaatikat lihtsuse tõttu ja selle võrra kitsendatakse oma tulevikuvõimalusi. Ma arvan, et me peaksime selle ümber vaatama ja sellisel kujul see kitsas ja lai matemaatika ei tööta.
Samuti on oluline õpetajaid motiveerida ja neile täiendkoolitusi pakkuda. Eesti-CERN vahelise koostöö raames on näiteks aastate jooksul üle saja füüsikaõpetaja käinud nädalasel täiendkoolitusel Euroopa tuumauuringute keskuses ning sealne nädalane visiit koos loengute ja eksperimentide külastamisega on alati toonud sära silmadesse tagasi ja andnud indu seda edasi anda ka oma õpilastele. Analoogseid projekte on vaja teisigi, et motiveerida neid keerukaid valdkondi huvitavalt ja haaravalt õpetama.
Lahenduseks võiks olla ka praeguse asendusõpetajate programmi veelgi mastaapsem laiendamine koostöös nendesamade tehnoloogiaettevõtetega. Kuna nemad on enim huvitatud järelkasvu tagamisest, võiksid nad olla ka huvitatud sellest, et nende andekamad insenerid annaksid osakoormusega (0,1–0,2) erinevaid koolitunde gümnaasiumile ja põhikooli lõpuklassidele.
See erasektori kogemus, kus õpetaja suudab siduda õpetatava reaaleluliste probleemidega, on üks meetod, kuidas tagada, et temaatika püsiks õpilaste jaoks huvitav. Kui täiendada seda ka ettevõtete külastustega, kus nad näevad seda kõike rakendatuna, on mõju veelgi võimendatud.
Kui me ei suuda loodusteaduste õpetamise muret lähiaastatel lahendada, siis terendab meil ees veelgi süvenev inseneride järelkasvu kriis. Me ei saa kõiki talente ka importida, meil on vaja siiski inspireerida oma lapsi valima teadmiste teekonda ja seeläbi jõuda rikkama riigini, mis on võimeline pakkuma häid sotsiaalseid hüvesid.