Viimasel ajal on tuuleenergia lobistid aktiveerunud ja hakanud väga otseselt ründama tuumajaama kontseptsiooni jutuga, nagu oleksid tuul ja tuum teineteist välistavad valikud (Piret Väinsalu: „Kes küll vajab tuumajaama, kui paistab päike ja puhub tuul?“, EPL 25.7). Ei ole.
Kliimaeesmärkide saavutamiseks peame vaatama otsa kõigile elektrienergia tootmise tehnoloogiatele, mis on emissioonivabad. See tähendab, et laias laastus on meil portfelli võimalik jätta vaid tuule-, päikese-, hüdro-, geotermiline ja tuumaenergia.
Eesti kontekstis saame suuresti rääkida vaid tuulest, päikesest ja tuumast (kuigi olen huvitavaid mõtteid ka geotermilise energia kohta kuulnud, on see pigem küttesüsteemide pärusmaa). Neist tuul ja päike on juhitamatud ja varieeruvad tootmisressursid, samal ajal kui meie tarbimine on iga päev olemas. Jah, see varieerub nädalapäeva ja kellaaja mõttes, aga mitte selles mastaabis kui tuule- ja päikeseenergia.
Tuumaenergia on seevastu stabiilne ühtlane tootmisressurss, millele saab baaskoormuse (praktiliselt alati vaja mineva koguse) üles ehitada, tagamaks mingi nivoo, mis on kaetud igal juhul. Eestis ongi see umbes 800–900 MW ehk kaks väikest moodulreaktorit kataks sellest enamiku ühtlaseks vundamendiks.
Odavus on petlik
Kui tahta tuum pildist välja jätta, siis tuule- ja päikseenergia toetamise argumendiks tuuakse nende odavat hinda, aga seejuures unustatakse, et see odav hind on vaid jooksevhind üksnes juhul, kui vastavat ressurssi on (ehk päike paistab, tuul puhub). Kuna aga nende olemasolu ei korreleeru ideaalselt tarbimisega, on vaja ka salvestusvõimalust. Mida suuremaks kujuneb juhitamatu energia osakaal kogu portfellist, seda suuremahulisem, keerulisem ja kallim on see salvestusvajadus ning keerukus ei suurene lineaarselt, vaid pigem logaritmiliselt.
Ja siin on see koht, kus enamik tuuleparkide pooldajad jutu poolikuks jätavad. Nimelt suuremahuline salvestusvõime meil praegu puudub. Paldiski salve projekt on 6 GWh võimsusega 500 MW ehk maksimaalselt 12 h oma täisvõimsuse juures (see on Eesti vajadusest vaid 30–50% selleks ajavahemikuks) ning sinna ei lähe praegu isegi kümnendiku väärtuses ülekandeliine.
Kui aga tahame oma kogu portfelli taastuvenergiale viia ning mitte iga päev kasutada gaasijaamu jms varustuskindluse ja reservi tagamiseks, on meil vaja palju suuremas mahus salvestust ja see ei ole enam odav. Akude puhul võime rääkida u 100 €/MWh akust läbi käiva elektri hinnast (mis on muide viidatud „kalli tuumaelektri“ hind ühes artiklis). Sellele lisanduvad veel sisse ostetava elektri hind ja võrgutasud.
Vesinik ei ole elektri jaoks praegu veel hea, sest tagasi saadava elektrienergia maht on umbes 20–30%, sest balloonidesse pumpamisele ja muule seesugusele kulub palju energiat. Samuti ei ole vesinik praegu ega lähitulevikus kuidagi soodne ja seega ei ole lähiajal loota, et see oleks hea elektrisalvestusmeede turu stabiliseerimiseks. Küll aga on see hea muuks otstarbeks.
Mis päriselt toimib?
Hea kombinatsioon oleks järgmine: tuumaenergia, taastuvad energiaallikad, suuremahuline tööstus ja vesiniku tootmine. Sellisel juhul tagaks tuumaenergia baasvõimsuse ning tuul ja päike muutuvvõimsuse. Kuna need peavad katma vaid poole, on ka vajaminev stabilisatsiooni- ja salvestusmaht palju väiksem.
Ehitades tuule- ja päikseparke ülekattega, saab ületootmisfaasis neist otse toota ka vesinikku, mida kasutada rasketranspordis, tööstuses (väetised, metallurgia jne) ja muudel otstarvetel. Sellisel kujul stabiliseeritud emissioonivaba võrk on vägagi jätkusuutlik ning ei vaja suures mahus fossiilkütusel töötavaid reservjaamasid. Samuti saab taastuvaid ressursse ehitada liiaga, planeerides neile odava turuhinna korral muu kohaliku kasutuse.
Mõttetu vastandamine
Jah, ka mina usun tulevikutehnoloogiatesse ja nende odavnemise. Aga kui kauget tulevikku me ette kujutame?
Seega, palun lõpetame selle tuum vs. tuul lobijutu ning võtame Eesti energiaportfelli korralikult ja ratsionaalselt ette: arvutame läbi, mida on vaja ja mis mahus, kuidas need koos võrku sobivad ning kuidas energiarikkal perioodil tööstust ja võimalusi arendada. Samuti palun ärme üritame salvestust kasutada võlusõnana, mis kõik meie probleemid lahendab, kui meil pole praegu peaaegu midagi ette näidata, reaalsetest hindadest rääkimata.
Jah, ka mina usun tulevikutehnoloogiatesse ja nende odavnemise. Aga kui kauget tulevikku me ette kujutame? Kui salvestusvõimalus peaks aastateks 2027–2030 olemas olema, siis peaks hanked selle ehitamiseks ja paigaldamiseks algama lähima paari aasta jooksul. Aga mis tehnoloogia peale?
Seega ei saa see olla tulevikus lahendatav probleem. Samas kui tuumajaam on samuti aastatel 2030–2033 tehtav lahendus – ehk vähem kui kümnendi kaugusel.