Meil on vaja objektiivselt vaadata, kuidas ja mis tehnoloogiatega me oma energiavajadused kaetud saame ja selleks on vaja juba algaval aastal paika panna, millises mahus tootmist me kohapeal vajame. See tähendab selget otsust, kui kaua me põlevkivi reservis hoiame, kirjutab Mario Kadastik.

Energiavolinik Kadri Simson on avaldanud arvamust, et Eestisse pole vaja tuumajaama taastuvenergia balansseerijana, sest teistes naaberriikides ju neid on ja ehitatakse ning sealt saame selle energia. See on võrreldav sellega, et meil pole inimeste toitmiseks vaja kohalikku põllumajandust, kuna Poolas on ju ka põllud olemas. Saame ju sealt importida, mis sest, et see vähendab meie enda võimet pakkuda sotsiaalseid hüvesid, sest raha voolab välja. 

Tegemist on kahjuks äärmiselt naiivse suhtumisega. Oluline on lokaalne julgeolek ja varustuskindlus, mille on väga kriitiliselt fookusse toonud kariigikontroll oma raportis. Meil ei ole väga palju variante, millega baasvõimsust lokaalselt tagada, kui soovime põlevkivist mingi hetk väljuda. Ega gaasijaamad ei ole nn net zero jaamad. Küll aga on seda tuumajaam, seda Euroopa Parlamendi hiljutise ülekaaluka poolthäältega otsuse tulemusena.

Ülekandeliinid on ilmselgelt vajalikud, et tagada efektiivsem turg ning anda võimalused laiemaks stabiilsuseks ja varustuseks, aga need on ka selgelt riskikohad, nagu ilmestas Hiina kaubalaeva ankrusaaga. See küll õnneks Estlink-1-e ega Estlink-2-e ei lõhkunud, aga ei saa kindel olla, et alati nii jääb. Eriti kui tegevused muutuvad tahtlikuks.”Meil on Eestisse vaja adekvaatses koguses juhitavat võimsust ning stabilisatsioonimehhanismi muutuvvõimsuste katmiseks.”

Aktsepteerides, et ühenduskanalid on head tavapärase toimimise faasis ja tagavad meile soodsaima energiahinna ning võimekuse nii importida kui ka eksportida, peaksime siiski vaatama, kuidas saaksime vajadusel hakkama ühenduste rikete või katkestuste korral. See tähendab, et meil on Eestisse vaja adekvaatses koguses juhitavat võimsust ning stabilisatsioonimehhanismi muutuvvõimsuste katmiseks.

Antti Tooming: järgmised sammud tuumaenergia kasutuselevõtu suunas

Piisavas mahus juhitavat võimsust tähendab olemasoleva ca GW piirkonda jääva põlevkivitehnoloogia asendamist järgmise kümne kuni kahekümne aasta jooksul. Osa sellest saab teha tõesti salvestuse kaudu. See on siiski pigem lühiajaline (mõõdetav tundides) ega taga meile juhtimisvõimet mitmenädalase tuulevaikse perioodi ajal. Vesinikul baseeruvad või hübriidturbiinid (vesinik + gaas) tõenäoliselt meile soodsat hinda ei taga, kui tahame need täiesti heitmevabaks viia.

Igal juhul tuleb vaadata tulevikku suunatud tehnoloogilisi lahendusi ning sedagi, kuhu maailm liigub. Paljudes riikides on tekkinud võrkudes probleem suure koguse juhusliku energiaga ning selles võtmes oli ka selge märk see, kui rahvusvahelisel kliimamuutuste konverentsil allkirjastas 22 riiki leppe, millega kolmekordistatakse tuumaenergiast tootmise mahtu aastaks 2050. See on väga selge signaal sektorile ja maailmale, millises suunas strateegiliselt suured riigid liiguvad.

Eleringi varustuskindluse plaan toob välja, et Eestil on vaja varustuskindluse tagamiseks ca 1000 MW regionaalset juhitavat võimsust, et tagada elektrisüsteemi töö ka kriitilistes oludes. Näiteks kui välisühendused mingil põhjusel katkevad ja Eesti või kõik Balti riigid peavad töötama nn saartootmise režiimis muust süsteemist eraldatuna. Praktikas on meil praegu selleks põlevkivist elektritootmise jaamad, kuid pikemas plaanis (2030+) on meil vaja rajada uut nullheitmelist juhitavat võimsust.

Meil on väga selgelt vaja luua plaan ja visioon ning objektiivselt vaadata, kuidas ja mis tehnoloogiatega me oma energiavajadused kaetud saame. Seda ka kriitilistes olukordades. Selleks on vaja juba algaval aastal selgelt paika panna, millises mahus tootmist me Eestis, Lätis ja Leedus vajame See tähendab selget otsust, kui kaua me põlevkivi reservis hoiame.

Olulise sisendi saab anda Enefit Power, mis omab aimdust, mis on üldse ratsionaalne maksimaalne aeg ning mis see maksma läheb. Samuti vajame selgust põlevkiviõli potentsiaalse kasutamise osas olemasolevate jaamade asemel.

Oluline on aru saada ka sellest, mis koguses gaasi/vesiniku jaamasid me reservvõimsuseks omame ja plaanime ehitada seniks, kuni stabiilset baasvõimsust juurde arendame. Ja loomulikult peame selgelt ära otsustama tuumajaama küsimuse, mis saaks katta arvestatava osa sellest 1000 MW-st, mida Elering vajab.

Ehk siis kokkuvõtteks on laiem ühendatus tõesti väga oluline, aga kui on jama käes, siis on kõigil oluline esmalt katta enda vajadus ja siis eksportida. Seega peame olema valmis ise hakkama saama ja mida paremini ise hakkama saame, seda rohkem saame eksportida, mis toob reaalselt lisaraha sotsiaalsete hüvede pakkumiseks. 

https://www.err.ee/1609206349/mario-kadastik-energeetikas-tuleb-ise-hakkama-saada