Elektri hind on viimasel ajal fookuses olnud (homset hinda pole väga ammu nähtud – toim) ning käivad arutelud, kas uute elektrivõimsuste rajamist peaks võimendama kesksete toetusmeetmetega või peaksid kõik tootjad võrdsel turul hakkama saama.
Leian, et selgitusi vajab nii turu toimimise loogika kui ka see, kas energiaturul on üldse võimalik võrdselt toimetada.
Rõhutan, et keskendun vaid elektrituru tavatarbijale nähtavale osale ehk päev-ette hindade kujunemisele. Lisaks sellele on ju veel päevasisene- ja stabiilsusturg, ent nendega on tavakliendil vähe pistmist ja kui, siis ainult osana võrgutasust ja stabiilsustasust.
Seejuures tasub meeles pidada, et päev ette turgu see, kellega me oma sünkroonsust jagame (kas see on Venemaa või EL) ei mõjuta peale selle, et vahest mõnda ülekandeliini hoitakse sagedusreservis. Ehk siis sõltumata desünkroniseerimisest ei mõjuta see otseselt meie igapäevast elektrihinda. Selle sageduse nüüd ise hoidmine on ka kulu, kuid see lisandub võrgutasule aasta teisest poolest. Seni katab seda Elering.
Päev-ette hind kujuneb turul välja pakkumiste ja soovide ristumisel, ent siinkohal ka tavaline turuanaloogia lõpeb. Nimelt on elektriturul karmilt reguleeritud, mida tohib pakkuda ja millise hinnaga.
Pole kaugeltki vabaturg
Erinevalt näiteks toormeturust või aktsiaturust, ei saa elektriturul teha pakkumist lihtsalt enda äranägemise järgi, et toodan näiteks 10MW võimsusega hinnaga 200€/MWh. Pakkumine peab olema tehtud nii, et see sisaldaks ainult opereerimiskulusid nagu näiteks hooldust, kütust, palkasid ja muid jaama opereerimiseks vajalikke jooksvaid kulusid. Samal ajal kapitalikulu ja laenumakseid hind sisaldada ei tohi.
Klassikaliselt tähendab see seda, et kõige odavam pakkuja turul on päikeseenergia, kuna seal ei kulu opereerimisele põhimõtteliselt mitte midagi. Seejärel tulevad hüdroenergia, tuumaenergia ja maismaa tuul, kuna ka nende puhul on opereerimiskulud väikesed. Me räägime siin 20-40€/MWh ehk 2-4c/kWh hinnast. Sealt edasi hakkavad opereerimiskulud kasvama.
Meretuuleparke on juba keerukam hooldada ja seetõttu on ka kulud märksa kõrgemad. Sellele järgnevad kütustel baseeruvad tootmisvõimsused, mis peavad oma hinna sisse arvestama ka algkütuse (gaas, põlevkivi, kivisüsi, vesinik jne). Emissioonide puhul tuleb arvestada ka CO2 kvoodi hinnaga, kuna need on jooksvad kulud iga toodetud MWh kohta.
Kui pakkumised teatud ajavahemikul on reastatud vastavalt tootmisvõimekusele, võetakse kõrvale tarbimisprognoos. Siin on oluline silmas pidada, et prognoosi kujundab suuresti tööstuse tarbimisvajadus, mille tarbimise profiil on tavaliselt üpris hästi ennustatav. Alles seejärel lisandub kodutarbijate keskmistatud tarbimisvajadus. Kuna aga praktikas ei tea keegi, mis kell üksiktarbija oma ahju tööle paneb või kodune soojuspump elektrit tarbima hakkab, on prognoos arvestatava veaga.
Kui eeldatav tunnipõhine tarbimismaht on teada, vaadatakse, millised tootmisvõimsused selle ära katta suudavad. Hinna, vastava tunni vajaduste katmiseks, kujundab kalleim pakkuja, kuna vastasel juhul tekiks turul puudujääk. Nüüd tuleb mängu palju kõneainet pakkuv element – KÕIK pakkujad saavad ühe ja sama hinna. Selle kõige kallima. Ka meie tarbijatena maksame seda kõige kallimat hinda.
See on mõneti arusaadav turuloogika, sest nii teenivad soodsamad energiapakkujad rohkem, saades investeerimisvahendeid ning sellist liiki energiat tuleb juurde. Seejärel läheb kallima energia pakkujaid järjest vähem vaja ja elektri hind tuleb alla.
Ei teeni kunagi tagasi
Aga … sellisel süsteemil on ka oma varjukülg – kõige viimane pakkuja, kes turule pakkumise teeb, ei saa mitte kunagi oma kapitalikulu tagasi teenida. Ainuke kulu, mis talle kaetakse, on opereerimiskulu. Algset investeeringut, mille ta ehituseks tegi, pakkumisse panna ei saa, ja kuna temast kallimat pakkujat ei ole, siis ta seda kõrgemat hinda ka kunagi ei saa.
Tulemuseks on see, et näiteks meie põlevkivijaamad – isegi kui nad saavad turule – ei teeni sealt kasumit, välja arvatud juhul, kui väga kallid diiselgeneraatorid vms ressursid ei löö hinda väga kõrgele. Sama saatus ootab ka näiteks tuulegeneraatoreid ja tuumajaama, kui need on alati hinnakujundajaks. Jah, meie tarbijatena võidame, kuna nende kõigi opereerimiskulud on madalad ja kütuse komponent olematu (tuumal ca 1-3€/MWh), aga kes peaks tahtma teha investeeringut, mida ta mitte kunagi tagasi ei teeni?
Seetõttu – kuni kogu Euroopa ei muuda turu toimimise reegleid ehk ei lähe üle klassikaliseks toormeturuks või aktsiaturuks, kus igaüks pakub oma hinna ja saab täpselt selle ka kätte ning lõpptarbija hind kujuneb kaalutud keskmisena, on kahjuks vaja kapitaliinvesteeringuid katta muudest allikatest.
Just seepärast on ka erinevad riigid nn lagi-põrand tüüpi soodustusi teinud, et tagada tekkinud vahe muust allikast, kui turg kapitali tagasi tootmiseks vajalikku hinda pakkuda ei suuda. Kulu, mis sellega kaasneb, jaotatakse kogu tarbimise peale laiali, mistõttu kogusummas tulebki elektri hind soodsam.
Võib olla vastastikku tulus
Toon lihtsa näite. Kui mingi tootmisvõimsus lükkaks turult täielikult välja kallid söe-, põlevkivi- ja diiseljaamad ning sellega kukuks keskmine hind aasta lõikes ca 4c/kWh (8.5c->4.5c peale), aga selle jaama turul hoidmiseks oleks vaja maksta toetust 100M€ aastas, siis see 100M€ jaotuks meie kogutarbimise vahel ära. 8.4TWh peale teeks see püsikuluks 1.2c/kWh. Kuna võit oli 4c/kWh, siis sellise tootmisvõimsuse toetamisega teenib aasta peale iga tarbija keskmiselt 2.8c/kWh. Ehk kui su tarbimine on aastas näiteks 5MWh, siis kokkuhoid elektri hinnas on 200€, kuna aga maksad toetust 60€, võidad kokkuvõttes 140€.
Seega arutelud, kas maksta toetusi maismaatuulele ja meretuulele, peaksid võtma fookusesse, mida see annab meile tulevikus ning mida tähendab üldiselt elektriturule. Meil on vaja eriliigiliste tootmistega portfelli, kuhu kuulub baasvõimsusena nii tuul, päike kui ka tuumaenergia ning stabilisatsiooni jaoks lühiajaline ja pikaajaline salvestus pluss vajaduse jaoks gaasijaamad tiputarbimise vastu.
Jääb siiski küsimus, kes teeb need investeeringud? Ning kui keegi on nõus tegema, siis on põhjendatud ka mingil moel riigipoolsete garantiide andmine, mis kaetakse taastuvenergiatasust.
Mina leian, et see meede peaks kehtima võrdsetel alustel nii tuulele, salvestusele kui ka tuumale, kuna keegi neist pakkujatest ei saa oma kapitalikulu turult niisama tagasi. Küll aga toovad nad kõik meie elektri hinda alla ja panustava erineva profiiliga ka erinevat sorti uute suurtarbijate tulekule.
Nii et keskendugem pigem sellele, mis mahtudes peaksime eriliigilisi tootmisüksusi turule juurde meelitama ja kui palju oleme nõus selle vastu garantiisid andma. Ka garantiide metodoloogiat saab valida. See ei pea olema lihtsalt toetusskeem vaid võib olla ka riigipoolne investeering või allutatud laen, mida tootja pikaajaliselt tagasi saab maksta. Küll aga on meil vaja mehhanisme, et need uued tootmisüksused ka päriselt tuleks, sest ilma nendeta läheb elektri hind ainult üles.